LÄHISUHTEVÄGIVALLAGA SEOTUD PÕHITERMINID
Lähisuhe on praegune või minevikus olnud:
- paarisuhe (nt abikaasa, elukaaslane, kallim, intiimsuhte partner) või
- sugulussuhe (nt vanem, laps, õde, vend, muu vere- või hooldussuhtel põhinev sugulane).
Lähisuhte puhul ei ole määrav suhte kestus ega see, kas inimesed on koos elanud või kas tegemist on praeguste või endiste partneritega.
Praegune partner on inimene, kellega ollakse romantilises suhtes (elukaaslane, abikaasa, partner jms), hoolimata sellest, kas elatakse koos või mitte.
Endine partner on inimene, kellega on oldud romantilises suhtes (endine elukaaslane, abikaasa, partner jms), hoolimata sellest, kas elati koos või mitte.
Vägivald on igasugune teise inimese vastane tegu, mis hirmutab, kahjustab, teeb haiget, alandab või sunnib teda tegema midagi vastu tahtmist.
Lähisuhtevägivald ehk perevägivald on tahtlik võimu või jõu kasutamine lähisuhtes. LSV võib avalduda füüsilise, vaimse, seksuaalse, majandusliku või kübervägivallana. Sageli kasutab vägivaldselt käituv inimene ohvri suhtes kontrollivat käitumist ja mitut LSV liiki. Selle eesmärk on üldjuhul ohvrit kontrollida.
LSV tagajärg on teisele inimesele tekitatud hirm, valu, kannatused, tervise- või arengukahjustused, ilmajäetus või muu tõsine negatiivne mõju. Oluline on teada, et LSV võib esineda kõikides ühiskonnakihtides ja seda kogevad inimesed, olenemata vanusest, soost, seksuaalsusest, haridusest ja sissetulekust.
Kuigi Eesti seadusandluses kasutatakse terminit „perevägivald“, on terminid „lähisuhtevägivald“ ja „perevägivald“ ohvriabi seaduse seletuskirja kohaselt sünonüümid. Oleme algatuse Vägivallavabaks liikmetega otsustanud kasutada „lähisuhtevägivalda“, sest usume, et see kaasab sisuliselt ja keeleliselt selgemalt ka need vägivaldsed lähisuhted, mis ei mahu klassikalise „pere“ termini alla (nt suhted endiste partnerite vahel, intiimsuhted, kus ei elata koos, hooldus- ja teised sarnased suhted).
Lähisuhtevägivalla ohver on inimene, kes kogeb või on kogenud lähisuhtes vägivalda. Vägivald põhjustab ohvri tervisele ja heaolule tõsist kahju. LSV ohvrid on ka lapsed, kes on vägivalda pealt näinud või selle mõjus elanud. Eriti rängalt mõjutabki LSV lapsi, kahjustades nende arengut, heaolu ja turvatunnet ka siis, kui vägivald ei ole olnud otseselt suunatud nende vastu.
Lähisuhtes vägivalda kasutav inimene ehk vägivaldselt käituv inimene kasutab või on kasutanud oma lähedase suhtes vägivalda. Vägivald on sageli õpitud käitumine, mis tuleneb raskustest oma tundeid juhtida. Käitumise muutumine eeldab inimese vabatahtlikku valmisolekut vastutus võtta ning pikaajalist asjatundlikku nõustamist ja tuge saada.
Oleme algatuse Vägivallavabaks liikmetega otsustanud mitte kasutada termineid „toimepanija“ ja „vägivallatseja“, vaid rääkida „vägivalda kasutavast inimesest“ või „vägivaldselt käituvast inimesest“. See lähenemine lähtub vägivallast loobumise toetamise aluspõhimõtetest ning aitab hoida tähelepanu muutuse võimalikkusel. See rõhutab, et tunne ei ole tegu ehk vägivald ei ole vältimatu reaktsioon, vaid üldjuhul teadlik valik lähedasega vägivaldselt käituda. Kui vägivald on valik, on võimalik õppida ka teistsuguseid reageerimisviise ja oskusi, mis toetavad tervemat, turvalisemat ja enese poolt paremini kontrollitud käitumist. Vägivallast loobumiseks on võimalik leida ja pakkuda tuge.
Samas tuleb arvestada, et ametlikus õiguslikus raamistikus on kasutusel termin „toimepanija“, millest lähtub ka näiteks ohvriabi. Kui sõnastiku eesmärk on toimida valdkondadeüleselt ning olla arusaadav nii avalikus, era- kui ka kolmandas sektoris, ei ole võimalik kehtivast õigusterminoloogiast täielikult mööda vaadata. Eri koostöökontekstides need mõisteruumid paratamatult ristuvad, mistõttu on igati põhjendatud ka termini „toimepanija“ kasutamine.
Vägivallaring ehk vägivallatsükkel iseloomustab vägivaldset suhet, kus on välja kujunenud kolmest faasist koosnev korduv muster: pinge kogunemise, vägivallapuhangu ja mesinädalate (leppimine, lubadused, ajutine rahunemine) faas.
Pinge kogunemise faas – õhkkond muutub järjest pingelisemaks ehk suhtes tekivad ärritus, süüdistamine, kontroll ja hirm. Tavapärane on, et ohver hakkab end konflikti ärahoidmiseks kuidagi kohandama.
Vägivallapuhangu faas – kogunenud pinge n-ö plahvatab vägivallaks ehk karjumiseks, ähvardamiseks, alandamiseks, füüsiliseks rünnakuks või muuks haiget tegemiseks. Selle eesmärk ei ole probleemi lahendamine, vaid kontrolli taastamine teise inimese üle.
Masinädalate faas – vägivaldselt käitunud inimene näitab kahetsust, hoolivust ning lubab muutust, et emotsionaalne side, kontroll ja suhte stabiilsus taastada. See paneb ohvri uskuma, et olukord muutub paremaks. Mesinädalate faas on valdavalt siiski vägivaldse suhte manipuleeriv vaheetapp ja viib paratamatult uue pinge kogunemiseni.
Abivajavast lapsest teatamise kohustus tähendab, et lastekaitseseaduse järgi on kõigil kodanikel kohustus abivajavast või hädaohus lapsest (sh laps, kes kasvab kodus, kus üks vanem on teise suhtes vägivaldne) teatada.
Abivajav laps on muuhulgas laps, kes kogeb lähedase vägivalda või näeb pealt ühe vanema vägivaldset käitumist teise vanema suhtes. Sellisest lapsest tuleb teada anda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale või lasteabile telefonil 116 111.
Hädaohus laps on laps, kelle elu või tervis on ohus. Oht lapsele võib tuleneda keskkonnast, teiste inimeste käitumisest või tema enda tegevusest. Kui lapse elu või tervist ohustab pereliige ja muud võimalust turvalisuse tagamiseks ei ole, võib olla vajalik lapse eraldamine perekonnast. Hädaohu korral peab kiiresti helistama hädaabinumbril 112.
Väärteo- või kriminaalmenetluse alustamiseks piisab ka vaid kahtlusest, et laps on kogenud vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda või tema elu või tervis on ohus.
Hädaohus täiskasvanu on täisealine inimene, kelle elu või tervis on ohus (mh LSV tõttu). Kui kahtlustatakse, et inimene on hädaohus, tuleb sellest teatada viivitamatult hädaabinumbril 112.
LÄHISUHTEVÄGIVALLA LIIGID
Vaimne vägivald tähendab teisele inimesele tahtlikult emotsionaalselt haiget tegemist. Sageli on selle eesmärk ohvrit alandada ja tema üle kontroll saavutada. See on näiteks ähvardamine, jälitamine, ahistamine, hirmutamine, sõimamine, laimamine, alandamine, süüdistamine, manipuleerimine, vara kahjustamine, äärmuslik armukadedus, laste kasutamine vägivallavahendina, ähvardamine enesetapuga või ohvri igapäevaelu kontrollimine.
See võib tähendada ka suhtlemise piiramist, töötamise või õppimise keelamist ning ohvri eraldamist perest, sõpradest ja teistest lähedastest. Vaimne vägivald hirmutab ning õõnestab enesehinnangut, enesekindlust ja väärikust.
Seksuaalvägivald on igasugune seksuaalne tegu või selle katse, mis toimub inimese selge ja vabatahtliku nõusolekuta. See võib hõlmata vägistamist, seksuaalset sundimist, ahistamist, soovimatut katsumist või muus vormis seksuaalset väärkohtlemist. See on üks laastavamaid vägivallaliike. (Vaata ka terminit „nõusolekuseadus“.)
Majanduslik vägivald tähendab teise inimese raha või muude materiaalsete vahendite kontrollimist eesmärgiga ta oma soovile allutada. See raskendab ohvri iseseisvat toimetulekut ja võib muuta ta vägivaldselt käituvast inimesest sõltuvaks. Majanduslik vägivald võib avalduda mitmel viisil, sealhulgas raha kasutamise piiramise, töötamise keelamise või takistamise, võlgade tekitamise, ohvrit puudutavate rahaliste otsuste tegemisena teda sellest teavitamata. Majanduslikku vägivalda kasutatakse sageli koos teiste vägivallaliikidega.
Kübervägivald tähendab kõiki info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaudu toime pandud vägivallategusid. Levinuimad on küberjälitamine, -kiusamine, -ahistamine, fotode loata jagamine ja muu väärkohtlemine nutilahenduste abiga. Kübervägivald on ka näiteks identiteedivargus (sh enda esitamine kellegi teisena), vihakõne. Uuringud kinnitavad, et tehnoloogia võimendab ja hõlbustab vägivalda. Interneti ja digivahendite kaudu toimuv vägivald on sageli põimunud teiste vägivallaliikidega ning järgib sarnaseid mustreid. See toob kaasa psühholoogilist, sotsiaalset ja majanduslikku kahju ning võib äärmuslikel juhtudel viia enesetapu või surmani.
Füüsilise ehk kehalise vägivalla korral teeb üks inimene teisele füüsiliselt haiget ehk näiteks lööb, lükkab, kägistab, sikutab juustest, põletab või viskab esemeid teise pihta. Füüsiline vägivald on sageli nähtavam kui muud vägivallaliigid, kuid ohver võib kehalisi vigastusi varjata või on tal neid piinlik tunnistada. Füüsiline vägivald võib tähendada ka seda, et väärkoheldakse või piinatakse ohvrile kõige olulisemaid lähedasi (nt lapsed või lemmikloomad). Füüsilise vägivallana käsitletakse ka liikumise takistamist ning ohvrilt füüsilise vabaduse võtmist.
NÄITEID LÄHISUHTEVÄGIVALLA JUURPÕHJUSTEST
Lähisuhtevägivalla põlvkondadeülest mõju iseloomustab see, et lähisuhtevägivaldses peres kasvanud ja vägivalda pealt näinud laps kannab oma kogemust endaga ka täiskasvanueas kaasas. Tal on suurem tõenäosus end ohvri või vägivaldselt käituva partnerina ka ise vägivaldsest suhtest leida.
Miks see nii juhtub? Vägivalla kordumist soodustavad lahendamata traumad ning vähene oskus probleemidega turvaliselt ja vägivallata toime tulla. Lapsepõlves omandatakse pere eeskujul arusaam, et konflikte lahendatakse agressiivselt ja jõuga. Kui vägivald on olnud igapäevane, võib see hakata tunduma normaalse või ainsa toimiva käitumisviisina, eriti siis, kui inimene tunneb, et olukord ei ole tema kontrolli all.
Soostereotüüp on üldistav jäik arusaam sellest, millised omadused, rollid, missugune käitumine või välimus peaks naistel ja meestel olema. Sellised arusaamad piiravad vabadust jääda iseendaks ning põhjustavad ebavõrdsust ja diskrimineerimist. Soostereotüübid soodustavad ka LSV-d, kuna õigustavad meeste domineerimist ja kontrollivat käitumist ning suunavad süü ohvrile, kui ta ei vasta stereotüüpsetele ootustele.
Muuhulgas on levinud arusaam, et õige mees ei otsi abi. See stereotüüp takistab nii LSV meesohvritel kui ka vägivaldselt käituvatel meestel õigel ajal abi otsimast. Samuti levib uskumus, et seksuaalvägivalla naissoost ohver on vägivallas ise süüdi, kuna kandis näiteks miniseelikut.
Misogüünia on naiste vihkamise ja alavääristamise ideoloogia. See ei ole lihtsalt konservatiivne arvamus, vaid naiste vastu suunatud vaen. Misogüünne suhtumine karistab naisi, kes ei käitu „ootuspäraselt“ (nt soostereotüüpide mittejärgimine), halvustades või alandades neid või kasutades nende suhtes vägivalda. Sageli avaldub see rünnakutes naiste välimuse, vanuse ja seksuaalsuse kohta, solvavas kõnepruugis või vägivallaga ähvardamises. Viimastel aastatel on sellised hoiakud sagenenud ka noorte seas (mh eriti internetis ja sotsiaalmeedias levivas noortele mõeldud sisus).
TEISI OLULISI TERMINEID
Sundiv kontroll tähendab käitumismustrit, mille eesmärk on teise inimese allutamine ja kontrollimine. Kontroll püütakse saavutada eri vägivallaliikide (vaimne, füüsiline, seksuaalne, majanduslik või kübervägivald) kombineerimisega. Ohver elab pidevas hirmus, lootusetuse tundes ja sõltuvuses kontrollivast inimesest. Aja jooksul hääbub tema eneseusk, iseseisvus ja elurõõm, kasvab enesetapumõtete ja -katsete risk.
Sooline ehk soopõhine vägivald on igasugune vägivald ja väärkohtlemine inimese suhtes tema soo alusel. Soolist vägivalda võib esineda ka avalikus ruumis, kuid eriti sageli kodus ja lähisuhetes.
Termineid „sooline vägivald“ ja „naistevastane vägivald“ kasutatakse tihti samas tähenduses, sest uuringud näitavad, et enamasti panevad niisugust vägivalda toime mehed naiste suhtes. Siiski on oluline teada, et soolist vägivalda võivad kogeda ka mehed.
Kohtinguvägivald on igasugune vägivald sellistes suhtes olevate inimeste vahel, kes ei ela koos. Tegemist võib olla ka vägivallaga, mis toimub äsja tutvunud inimeste vahel (nt peol, veebis, õues).
Ahistav jälitamine tähendab kõiki tegevusi, mille eesmärk või tulemus on teise inimese häirimine, sekkumine eraellu ja tema igapäevaelu talumatuks muutmine. Ahistav jälitamine võib alata juba kahest ahistava loomuga teost ja see võib kujuneda pikaajaliseks, korduvaks mustriks. Jälitamine võib toimuda nii sotsiaalmeedias kui ka füüsilises keskkonnas (nt tänav, töökoht või muu igapäevane paik). See võib väljenduda hirmutamises, alandamises, pidevas helistamises, sõnumite saatmises, lähenemiskeelu rikkumises jms.
Sageli on see osa laiemast vägivaldsest suhtemustrist, kus kontroll, hirmutamine ja piiride rikkumine kujunevad püsivaks käitumisviisiks. Ahistav jälitamine on Eestis kuritegu.
Taasohvristamine ehk ohvrisüüdistamine on levinud nähtus, milles peetakse õigusvastase teo ohvrit teoga kaasnenud kahju eest osaliselt või täielikult vastutavaks. Võrreldes muude kuriteoliikidega süüdistatakse ebaproportsionaalselt palju seksuaal- ja lähisuhtevägivalla ohvreid. Samas pole see tavaline teiste kuriteoliikide puhul. Näiteks röövimise korral ei küsita, miks ohver kandis kalleid riideid või ehteid. Või kui keegi saab joobes juhilt autolöögi, ei süüdistata ohvrit teele ette jäämises.
Trauma on emotsionaalne või psühholoogiline reaktsioon äärmuslikule või traagilisele sündmusele või kogemusele, mis ületab tavapärase stressitaluvuse piiri. Traumeeriva sündmuse mõju on individuaalne, ent võib avalduda sügavalt inimese vaimses, emotsionaalses ja füüsilises heaolus ning mõjutada tema tundeid, mõtteid, käitumist ja suhteid.
Traumajärgne ehk posttraumaatiline stresshäire (PTSH) võib kujuneda pärast traumaatilist sündmust. See tekib kõige sagedamini siis, kui inimene on trauma ise läbi elanud, kuid võib areneda ka juhul, kui traumaatiline sündmus on toimunud tema lähedasega või kui ta on seda pealt näinud. Traumeeriv sündmus on selline, mis tekitab hirmu ja õudusetunnet ning abitust (nt lähisuhte- või muu vägivalla kogemine või pealtnägemine, loodusõnnetus, avarii).
Trauma tüüpilisi tunnuseid:
- korduvad mõtted või kujutluspildid sündmusest;
- sündmusega seotud õudusunenäod;
- ootamatult tekkivad sündmuse mälupildid, mille ajal tekivad sündmuse vahetu kogemusega sarnased tunded, mõtted või käitumine;
- püüd traumaga seotud mõtteid ja tundeid vältida.
Allikas: peaasi.ee
Nõusolekuseadus viitab seksuaalvägivalla õiguslikule reguleerimisele, mis lähtub põhimõttest, et igasugune tahtevastane suguline läbikäimine on vägistamine ehk kuritegu. Nõusolekupõhine lähenemine ei ole ainult üks konkreetne seadus, vaid laiem põhimõte, et kõik sugulised teod ilma nõusolekuta on kuriteod.
PEAMISED ABIVÕIMALUSED LÄHISUHTEVÄGIVALLA KORRAL
Kõikide siin nimetatud abivõimaluste kohta leiab lisainfot palunabi.ee veebilehelt. Lisaks saab samast lugeda ka traumast taastumiseks mõeldud abi, kuriteoohvri hüvitise ja taastava õiguse kohta.
Ohvriabi on ohvrite abistamiseks mõeldud teenuste ja hüvitiste riiklik süsteem. Ohvriabi korraldab Eestis Sotsiaalkindlustusamet ja selle teenuste kohta leiad rohkem infot lehelt palunabi.ee.
Naiste tugikeskused asuvad Eesti kõikides maakondades ning pakuvad vägivalda kogenud naistele ja nende lastele tasuta tuge ning abi. Teenuste hulka kuuluvad kriisi- ja psühholoogiline nõustamine, õigusabi ning ajutine majutus, et tagada ohvrite ja nende laste turvalisus. Naiste tugikeskuste kontaktandmed maakondade kaupa leiab Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/naiste-tugikeskused#naiste-tugikeskuste-kontaktid.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustest saavad ööpäev läbi tasuta abi kõik inimesed, kes on üle elanud vägistamise või muu seksuaalse ründe või kellel on nende kahtlus. Eelduseks on, et juhtunust ei ole möödunud rohkem kui seitse päeva. Abi saamiseks ei ole vaja saatekirja ega politseisse pöördumist. Kriisiabikeskused asuvad viie Eesti piirkonna haiglates: Tartu Ülikooli Kliinikum, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Ida-Viru Keskhaigla ja Kuressaare Haigla. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste kontaktid leiab siit.
Minevikus (ka lapsepõlves) seksuaalvägivalda kogenud saavad helistada abi saamiseks ohvriabi kriisiliinil 116 006, kus neid toetatakse ja suunatakse edasi abiteenustele.
Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõuandeliinile saab pöörduda, kui inimene on sattunud seksuaalse või tööalase ärakasutamise ohvriks, teda on sunnitud kuritegu toime panema või temaga on sõlmitud fiktiivne abielu. Teenus on mõeldud täisealistele. Pakutakse esmast nõustamist, abi suhtluses riigi- ja omavalitsusasutuste ning juriidiliste isikutega, sotsiaal- ja õigusnõustamist.
MARAC on koostöömudel kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamiseks, kus osalised (ohvriabi, politsei, prokuratuur, naiste tugikeskused, tervishoiuasutused, lastekaitse) tegutsevad koos ohvri ja tema laste turvalisuse nimel. Ohver suunatakse MARAC-i riskihindamise alusel, mille viib läbi abistav spetsialist.
Suure riskiga LSV viitab sellele, et ohvri elu on ohus või on risk raskete tervisekahjustuste tekkeks.
Tugi vägivallast loobumiseks on nõustamis- ja abiteenus inimestele, kes soovivad oma vägivaldsest käitumisest loobuda. Tugi ning abi lähtuvad põhimõttest, et vägivald on sageli õpitud käitumine, mis tuleneb raskustest oma tundeid juhtida. Vägivaldsest käitumisest loobumine on keeruline ja pikk teekond, kuid see on teatud juhtudel võimalik. Loobumise eeldus on nii inimese enda vabatahtlik otsus võtta vastutus ja muutuda kui ka asjatundlik juhendamine ning tugi. Eestis pakub vägivallast loobumise tuge näiteks ohvriabi.
ABIKONTAKTID
Ohu korral helista alati politseisse hädaabinumbril 112
Ohvriabi: 116 006, palunabi.ee
Välismaalt helistades on kriisitelefoni number +372 614 7393
Vägivallast loobumise tugiliin: 660 6077, vlt@sotsiaalkindlustusamet.ee
Lasteabi: 116 111, info@lasteabi.ee
Vaimse tervise tugivõimalusi koondav platvorm: peaasi.ee
Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite nõustamise nõuandeliin: 660 7320, https://sotsiaalkindlustusamet.ee/inimkaubandus
Ohvriabi emotsionaalse toe telefon: 116 123
Tervete suhete, isiklike piiride, vägivalla ennetamise ning vägivallast loobumise info ja tugi: https://piirid.ee/
