Sidemerull vallandas paanika: lähisuhtevägivalla trauma võib avalduda ka tööl

Töötaja ootamatu reaktsioon tööolukorrale ei pruugi olla viimasega seotud. Mõnikord saab täiesti tavaline ese, puudutus või olukord vallandada varasema lähisuhtevägivalla trauma. “Tööandja ei pea olema terapeut ega lähisuhtevägivalla ekspert, kuid ta saab olla tähelepanelik ja luua töökeskkonna, kus töötaja ei jää oma reaktsiooniga üksi,” räägib Pärnu naiste tugikeskuse eestvedaja Margo Orupõld.

Ühes ettevõttes juhtus õnnetus. Töötaja kukkus ja vajas verejooksu peatamiseks abi. Sidemerulli nähes hakkas teine juhtumi juures viibinud kolleeg hüsteeriliselt karjuma ja mitte keegi ei saanud aru, miks ta seda teeb.

“Karjuva töötaja endine elukaaslane oli teda aastaid tagasi julmalt peksnud,” meenutas Margo Orupõld, kes on Pärnu naiste tugikeskuses lähisuhtevägivalla ohvritega töötanud kaheksateist aastat. “Peksis nii, et pärast oli vaja õmmelda või sidemega mähkida. Mehel oli kombeks seda ise teha, kasutades selleks oma arstikohvri sidemerulle.”

Orupõld selgitas, et kuigi juhtumist oli aastaid möödas, käivitas see sama sidemerull, millega nüüd kolleegi mähiti, ohvris varasema trauma. „Me kunagi ei tea, mis asi võib midagi kellelgi vallandada. See on see, mida trauma valdkonnas nimetatakse päästikuks ja see on põhjus, miks on lähisuhtevägivald ka tööandja asi.”

Töökoht võib olla turvaline, aga päästikuks saab olla mistahes asi

Trauma ei püsi minevikus ainult sellepärast, et vägivaldsest suhtest on möödas aastaid. Teatud olukordades võib käivituda kehas ja emotsioonides reaktsioon, mis on seotud varasema kogemusega ning sageli ei ole inimene ise suuteline seda reaktsiooni kontrollima, sest see vallandub justkui iseenesest.

“Päästik vallandab traumamälestuse ja koos sellega varasema traumaga seotud füüsilised tunded ja emotsioonid,” selgitas Orupõld. Selleks võib saada peaaegu mis tahes asi: lause, lõhn, sõna, hääl, pilk, muusika, puudutus, keskkond, inimene, situatsioon, küsimus, mingi objekt või aine. See tähendab, et päästik võib vallanduda ka tööl ning enamasti ei ole kolleegidel võimalik teada, miks kutsub täiesti tavaline tööolukord inimeses esile tugeva reaktsiooni.

Statistika annab teemale kaalu. Justiits- ja Digiministeeriumi andmeil registreeriti Eestis 2025. aastal 3125 perevägivallakuritegu ning koos ahistava jälitamise ja lähenemiskeelu rikkumisega kokku 3305 lähisuhtes toime pandud kuritegu. “Siin ei ole vahet sool, rahvusel, haridusel ega majanduslikul seisul. See võib juhtuda kõigiga. Paljud need naised ja samuti mehed käivad tööl. Nad on kolleegid, kes tulevad hommikul tööle võib-olla just sellepärast, et seal on korraks hea olla, sest inimest, kes käitub vägivaldselt, seal parajasti ei ole,” möönis Orupõld.

Näiteid elust enesest

Sidemerull pole ainus näide pealtnäha süütust asjast, mis võib lahti kiskuda varasemad haavad. Ühele teisele ränga lähisuhtevägivalla ohvrile oli selleks kallistamine. “Ta oli hea suhtleja, sõbralik ja abivalmis, mistõttu kolleegid ja kliendid armastasid teda sageli emmata,” rääkis Orupõld. “Naine sai šoki iga kord, kui keegi talle kaela langes, eriti selja tagant.”

Naist oli varasemas suhtes kägistatud ning tema kehaga oli toime pandud rüvetavaid tegusid. Ehkki ta ei vihanud oma keha, ei lubanud ta kellelgi seda puudutada.

Kõigis neis lugudes kordub üks ja see sama muster: inimesed ei küsinud, ohver ise ei rääkinud ja nii hakati kolleegist vaikselt eemalduma. Sidemerulli juhtumi kannatanu jäi pärast oma reaktsiooni kolleegide silmis "imelikuks". Temast võõrduti, ta jäi omaette ning lõpetas lõpuks töösuhte kollektiivi mõistmatuse tõttu, ning kallistamisest tarduva naise kohta arvati lihtsalt, et ta on ülbe.

Siin pole Orupõllu sõnul midagi pahatahtlikku, vaid enamasti oskamatus töökeskkonnas, aga tegelikult ka tavaelus, taolistes olukordades käituda. „Kõigil on veidi piinlik või kohmetu olla ning selle asemel, et leida turvaline hetk ja küsida, kas inimesel on kõik korras, hoitakse temast distantsi. Sageli kordub see muster hiljem uues töökohas, ja siis järgmises, ning nõnda jääbki inimene lõpuks oma keerulise olukorraga üksi.“

Veel on ilmestav mõne aasta tagune hotellitöötaja juhtum. Naine oli tubli ja meeldiv kolleeg, kes võttis alati vastu ületunde ja teiste vahetusi. Tööandja ei saanud aru, miks ta seda teeb, kuni tema tööülesanded hakkasid graafikust maha jääma ja ta leidis naise koristamata hotellitoas nutmas, kus ohver tänu turvalisele keskkonnale lõpuks endaga toimuvat jagas.

Orupõllu sõnul võib liigne tublidus olla üks tähelepanuväärsemaid signaale. “Tavaliselt, mõeldes lähisuhtevägivalla ohvritele, on neil enda sõnul alati kõik väga hästi. Näiliselt ei ole neil kunagi probleeme, kuid tegelikult võib lause “Mul on kõik korras ” olla ainuüksi õpitud automaatne vastus.”

Tööandja ei pea olema lähisuhtevägivalla ekspert

Margo Orupõllu kui pikaajalise valdkonnaeksperdi sõnul peab tööandja mõistma trauma mõju töötaja käitumisele ja praktiseerima traumateadlikku juhtimist, mis tähendab esijoones tähelepanelikkust ja mittehinnangulist uudishimu ootamatute reaktsioonide ning muutunud käitumise korral.

Esiteks väärivad muutused käitumises küsimust. Kui varem sõbralik kolleeg muutub järsku endassetõmbunuks või reageerib tavapärasele kingitusele, žestile või tööolukorrale ootamatult tugevalt, tasub näha selles võimalikku märki. “Ohver ise tavaliselt rääkima ei tule – hirm, häbi või harjumuspärane vaikimine on niivõrd tugev –, kuid ometi ta ootab, et keegi midagi küsiks. See on keeruline, aga see on see koht, kus me peame selle ära õppima,” rõhutas Orupõld.

Enamik tundemärke, mida kolleegi juures märgata, pole Orupõllu sõnul midagi eksootilist. Trauma võib väljenduda kehaliselt: ärevuse ja motoorse rahutusena, näiteks edasi-tagasi kõndimise või käte mudimisena, aga ka valude, pea- või kõhuvalu, söömishäirete või peapööritusena. Teisalt võib inimene muutuda hoopis tuimaks ja passiivseks, justkui ei märkaks ta enam enda ümber toimuvat. Küll aga on raske märgata emotsionaalset kihti: ärevust, paanikat, segadust, mälulünki, pärsitud mõtlemisvõimet, süütunnet ja häiritud ajataju. Teiseks on töökeskkond ohvri elus tihti üks väheseid kohti, kus puudub vägivaldselt käituva inimese järelevalve. See annab tööandjale ja kolleegidele erilise rolli stabiilse, ettearvatava ja mittehinnanguliku keskkonna hoidjatena. Võtame näiteks hotellitöötaja juhtumi, kus viimane sai endaga juhtunut turvaliselt jagada.

“Tööandja ei pea olema lähisuhtevägivalla spetsialist,” ütles Orupõld. “Me ei pea olema igas asjas professionaalid. Kui meil juhtub midagi kodus, siis me helistame näiteks torulukksepale.” Kord helistas tööandja otse tugikeskusesse ja ütles vaid: “Ma ei oska midagi teha.” Orupõllu sõnul oli see esimene hädavajalik samm.

Naiste tugikeskuse eestvedaja toob veel mitmeid näiteid sellest, kuidas väike ja praktiline tööandjapoolne tegu võib mõjuda vaat olulisemalt kui mõni suur sekkumine. Ühel juhul pakkus tööandja töötajale võimaluse jääda öösel tööruumidesse magama selle asemel, et ta koju saata. Teisel juhul võis küsimus nagu "Millal sa viimati sõid?" olla Orupõllu sõnul esimene reaalne abi, kuna sageli pole söömine ohvritel mõttes, sest kogu ressurss on suunatud ohu kaardistamisele.

On ka juhtumeid, kus tööandja roll on olnud palju otsesem. Näiteks dokumenteeris üks tööandja ise vägivallajälgi ning tegi koostööd politseiga, kuna ohver ei olnud veel valmis avaldust esitama.

Orupõllu hinnangul on tunnetuslikult umbes kolmkümmend protsenti tema koostööpiirkonna tööandjatest juba teadlikud ja tähelepanelikud, mis on tegelikult väga hea number. Küsimus pole tema sõnul niivõrd selles, kas märgatakse, vaid kas osatakse pärast märkamist ka midagi ette võtta. “Ja üks kõige lihtsamaid asju, mida iga tööandja saab teha, on lihtsalt teada, kuhu lähisuhtevägivalla kahtluse korral pöörduda,“ rõhutas Orupõld. Selleks sobivad nii ohvriabi kriisitelefon, kohalikud naiste tugikeskused kui ka tööandjatele suunatud algatus Vägivallavabaks, mis koondavad infot nii ohvritele, lähedastele kui ka tööandjatele. „Ja nii me väldime olukorda, kus esimene reageerimine lükkuks edasi üksnes teadmatuse pärast.“

Artikkel põhineb Margo Orupõllu esinemisel tööandjatele suunatud algatuse Vägivallavabaks septembri võrgustikukohtumisel.